Joogiveedirektiivi rakendamine: vee kvaliteet ja kättesaadavus Bulgaarias, Ungaris ja Rumeenias on paranenud, kuid vajadus investeeringute järele on endiselt märkimisväärne

Kokkuvõte

Joogiveedirektiiv

I

Vesi on elu jaoks meie planeedil keskse tähtsusega. Meie ökosüsteemid, ühiskond ja majandus vajavad toimimiseks piisaval hulgal puhast magevett. ELi kodanike tervise kaitsmine kvaliteetse joogivee kättesaadavuse abil on juba aastaid olnud ELi poliitika osa. Alates aastast 1975 on EL võtnud vastu veepoliitika õigusaktid, mille eesmärk on kaitsta tarbijaid ja veekasutajaid kahjulike mõjude eest. Olmevee standardeid käsitlev direktiiv (joogiveedirektiiv) võeti vastu 1980. aastal ja seda muudeti 1998. aastal. Direktiiv on praegu läbivaatamisel.

Kuidas audit läbi viidi

II

Kontrollikoja auditiga hinnati, kas ELi meetmed on parandanud Bulgaaria, Ungari ja Rumeenia elanike turvalist juurdepääsu kvaliteetsele joogiveele. Eelkõige uuris kontrollikoda, kas joogiveedirektiivi nõuded on täidetud, kas kontrollitud ERFi/ÜFi rahastatud projektid on parandanud joogivee kvaliteeti ja selle kättesaadavust, ning kas saadud tulu ja täiendav riigipoolne rahastamine on piisav ELi rahastatud veevarustustaristute investeeringute hoolduse ja jätkusuutlikkuse tagamiseks.

III

ERFi/ÜFi kulutused veemajandusele ja joogiveega varustamisele perioodil 2007–2020 nendes kolmes liikmesriigis on 3,7 miljardit eurot. Audit hõlmas perioodi külastatud liikmesriikide ELiga ühinemisest kuni 2016. aasta lõpuni.

Kontrollikoja leiud

IV

Üldiselt järeldab kontrollikoda, et elanike juurdepääs joogiveele ja joogiveega varustamine on Bulgaarias, Ungaris ja Rumeenias paranenud. Suures ulatuses on see tingitud ERFist ja ÜFist viimastel aastatel rahastatud märkimisväärsetest investeeringutest. Siiski on endiselt piirkondi, kus elanikke varustatakse veega avalikust veevarustussüsteemist, mis ei vasta täies ulatuses ELi 1998. aasta joogiveedirektiivi nõuetele. Lisaks on vaja märkimisväärseid era- ja avaliku sektori täiendavaid investeeringuid, et tagada kvaliteetne vesi kõikidele nimetatud liikmesriikide elanikele, tagades ühtlasi, et ELi rahastatud investeeringuid veetaristusse on võimalik asjakohaselt säilitada.

Kontrollikoja soovitused

V

Kontrollikoda soovitab komisjonil

1. teha olemasoleva aruandluse alusel liikmesriigi seirelünkade järelkontrolli ning jõustada joogiveedirektiivi sellekohased nõuded;
2. käsitleda joogiveedirektiivi käimasoleva läbivaatamise kontekstis proportsionaalselt järgmiseid teemasid:
   1. väikeseid veevarustustsoone käsitlevate erandite kohta käiva teabe parem edastamine liikmesriikidelt komisjonile;
   2. aruandluskohustuse laiendamine ka väikestele veevarustustsoonidele;
   3. regulaarne aruandlus, mis tagab, et liikmesriikidelt saadakse ajakohastatud teavet joogiveedirektiivi nõuete täitmise kohta. Komisjon peaks kaaluma lahendusi nagu alternatiivsed IT-vahendid (näiteks andmete kogumine liikmesriikide haldusasutustelt), mis lihtsustaksid aruandlust, muutes selle kiiremaks ja tagades ajakohastatud teabe kättesaadavuse;
   4. parandama nõudeid seoses tarbijatele olmevee kvaliteeti käsitleva nõuetekohase ning ajakohase teabe kättesaadavaks tegemisega;
3. toetama liikmesriike veekao vähendamisele suunatud meetmete edendamisel. Seda on võimalik saavutada näiteks veekao vähendamise eesmärgi lisamise kaudu joogiveetaristule eraldatud ELi rahastamise alla või suurendades veekao alaste andmete läbipaistvust.

VI

Liikmesriigid peaksid

1. nõudma, et veekao teatud piirini vähendamise kava oleks valikukriteerium kõikide veevarustussüsteemide projektide puhul, mis võimaldavad täita riiklikud eesmärgid;
2. tagama, et veetariifid edendavad veetaristu jätkusuutlikkust, sh selle hooldust ja uuendamist;
3. vajaduse korral kaaluma nende majapidamiste rahalist või muul viisil toetamist, kelle jaoks on veeteenuste hind vastuvõetavast hinnatasemest kõrgem, tagades ühtlasi ka kulude täieliku katmise veetariifide süsteemis.

Sissejuhatus

ELi joogiveedirektiiv

01

Vesi on elu jaoks meie planeedil keskse tähtsusega. Meie ökosüsteemid, ühiskond ja majandus vajavad toimimiseks piisaval hulgal puhast magevett. ELi kodanike tervise kaitsmine kvaliteetse joogivee kättesaadavuse abil on juba aastaid olnud ELi poliitika osa. Alates aastast 1975 on EL võtnud vastu veepoliitika õigusaktid, mille eesmärk on kaitsta tarbijaid ja vee kasutajaid kahjulike mõjude eest. EL keskkonnapoliitika¹ oluline osa on vee hea kvaliteedi tagamine ja veele ohutu juurdepääsu võimaldamine kõikidele eurooplastele.

02

Esimene direktiiv võeti vastu 1975. aastal ja see käsitles joogivee kvaliteeti liikmesriikides². Olmevee standardeid käsitleb ka joogiveedirektiiv, mille eesmärk on kaitsta inimeste tervist olmevee mistahes saastatusest tulenevate kahjulike mõjude eest (vt 1. selgitus). See võeti vastu 1980. aastal³ ning seda muudeti 1998. aastal⁴. Direktiiv on praegu läbivaatamisel.

03

Direktiiv annab liikmesriikidele erandite abil võimaluse nõutavatest veekvaliteedi standarditest ajutiselt kõrvale kalduda. Erandid võivad kesta kuni kolm aastat ning neid võib kaks korda pikendada (iga kord kolme aasta kaupa).

Seire ja aruandluskord

04

Liikmesriikidel on kohustus kehtestada veevarustustsoonid ja asjaomased seireprogrammid vastavalt joogiveedirektiivis määratletud miinimumnõuetele⁵. Joogiveedirektiivis eristatakse

• suuri veevarustustsoone, mis varustavad keskmiselt üle 1000 m³ joogiveega ööpäevas või teenindavad rohkem kui 5000 inimest,
• väikeseid veevarustustsoone, mis varustavad keskmiselt alla 1000 m³ joogiveega ööpäevas või teenindavad vähem kui 5000 inimest, ning
• väga väikeseid veevarustustsoone, mis varustavad keskmiselt alla 10 m³ joogiveega ööpäevas või teenindavad vähem kui 50 inimest.

05

Lisaks sätestatakse joogiveedirektiivis, et tarbijatele peab olema kättesaadav ajakohastatud teave⁶ ning iga kolme aasta tagant tuleb liikmesriikidel avaldada olmevee kvaliteedi kohta aruanne, mis käsitleb möödunud kolme aastat. Aruanne tuleb avaldada ühe kalendriaasta jooksul pärast aruandlusperioodi lõppu ning saata komisjonile kahe kuu jooksul alates avaldamisest.

06

Euroopa Keskkonnaamet (EEA) kogub komisjoni nimel liikmesriikidelt andmeid vee kvaliteedi kohta veebipõhise aruandlusvahendi abil⁷. EEA vastutab ka andmebaasis oleva teabe kvaliteedikontrolli eest ning koostab riiklikke andmebaase, mille liikmesriigid kinnitavad. Nimetatud andmete alusel avaldab komisjon kokkuvõtva aruande olmevee kvaliteedi kohta liidus tervikuna. Aruanne avaldatakse üheksa kuu jooksul pärast liikmesriikide aruannete laekumist.

07

Aruanne on peamine vahend, mille abil tuvastada joogiveedirektiivis esitatud parameetrite väärtustele mittevastavust. Kõik liikmesriigid peavad aru andma kõikide suurte veevarustustsoonide vee kvaliteedi kohta. Väikeste veevarustustsoonide kohta aru andmine on vabatahtlik. Liikmesriigid võivad joogiveedirektiivi reguleerimisalast välja jätta väga väikesed veevarustustsoonid, st isiklikud veevarustussüsteemid, mis varustavad vähem kui 10 m³ joogiveega ööpäevas või teenindavad vähem kui 50 inimest.

Joogivee kvaliteet ELis

08

Joogiveedirektiivis nõutud joogivee kvaliteedi hindamise osana tehakse igal aastal liikmesriikides mitu miljonit analüüsi. Näiteks aruandlusperioodil 2011–2013 tehti mikrobioloogiliste parameetrite kohta 4,1 miljonit, keemiliste parameetrite kohta 7,1 miljonit ja indikaatorparameetrite kohta 17,5 miljonit analüüsi (vt 1. selgitus). Kui vähemalt 99% kõikidest aasta jooksul tehtud analüüsidest vastab normile, loetakse, et liikmesriigi joogivesi vastab joogiveedirektiivis esitatud parameetrite väärtusele.

09

Indikaatorparameetrite puhul ei tähenda asjaolu, et norm ületatakse, tingimata direktiivi nõuete mittetäitmist, sest suuremal osal juhtudest puudub otsene oht inimeste tervisele. Kuigi enamik indikaatorparameetreid ei kujuta otsest ohtu inimeste tervisele, võivad need siiski kaudselt mõjutada vee kvaliteeti vee välimuse, maitse või lõhna kaudu ning seeläbi mõjutada vee vastuvõetavust tarbija jaoks. Näiteks rauasisalduse ülemmääraks on joogiveedirektiivis määratud 200 µg/l. Kui rauasisaldus on 300 µg/l, on veel märgatav maitse ning vesi on sogane ja värvunud. Seetõttu on selline vesi tarbijatele vastuvõetamatu. Tervisepõhine norm on aga 2 000 µg/l, mis on oluliselt kõrgem kui tarbijatele tegelikult vastuvõetav rauasisaldus. Indikaatorparameetrid võivad takistada ka õiget töötlemist. Näiteks orgaanilise aine esinemise tõttu võib desinfitseerimine olla ebapiisav.

10

Üldiselt on joogivee kvaliteet ELis hea⁸. Eelkõige suurtes veevarustustsoonides on joogiveedirektiivis toodud mikrobioloogilistele ja keemilistele parameetritele vastavuse tase kõrge (vt tabel 1). Lisaks paranes nõuete järgimine ELis aruandlusperioodiga 2008–2010 võrreldes märkimisväärselt⁹.

Tabel 1

Liikmesriigid¹ ja nõuetele vastavuse määr

	2008–2010	2011–2013
Mikrobioloogiliste parameetrite üldine vastavusmäär
> 99%	23	27
95% < X < 99%	4	-
< 95%	-	-
Keemiliste parameetrite üldine vastavusmäär
> 99%	11	26
95% < X < 99%	11	12
< 95%	5	-
Indikaatorparameetrite üldine vastavusmäär
> 99%	7	21
95% < X < 99%	10	53
< 95%	10	14

11

Väikeste veevarustustsoonide puhul (mis varustavad kogu ELis kokku ligi 65 miljonit inimest) oli keskmine nõuetele vastavuse määr aruandlusperioodil 2011–2013 üle 98%¹⁰. See arv näitab edusamme võrreldes 2008–2010 aruandlusperioodiga, mil joogiveedirektiivi nõuetele vastas täielikult ainult ligi 59% kõikidest väikestest veevarustustsoonidest¹¹. Perioodil 2008–2010 esitasid väikeste veevarustustsoonide kohta aruanded kõik liikmesriigid peale Tšehhi Vabariigi. Aruandlusperioodil 2011–2013 esitasid teabe aga vaid ligi pooled liikmesriigid (esindades umbes 34,6 miljonit väikeste veevarustustsoonide varustatavat tarbijat). Selle põhjuseks on asjaolu, et väikeste veevarustustsoonide puhul ei ole aruandlus kohustuslik.

12

Väikeste veevarustustsoonide seirega seotud puuduseid võeti arvesse ka seitsmendas keskkonnaalases tegevusprogrammis, milles kutsuti üles suurendama jõupingutusi joogidirektiivi rakendamisel, eelkõige väikeste veevarustustsoonide osas¹².

Veekadu joogiveega varustamise süsteemides

13

Joogiveega varustamist mõjutav oluline probleem on suur füüsiline veekadu. Peamiselt on see põhjustatud leketest jaotusvõrkudes, mida ei ole korralikult hooldatud või mis vajavad uuendamist. Veekao protsent arvutatakse mittearvestusliku vee ja veevarustussüsteemi siseneva vee suhtarvuna.

14

2014. aastal avaldatud perioodi 2008–2010 käsitlevate andmete alusel kaob umbes pooltes liikmesriikides jaotusvõrgus enne tarbijani jõudmist üle 20% puhtast joogiveest, ent mõnes liikmesriigis on see näitaja koguni 60%¹³. Erinevalt eelmisest perioodist ei esitatud perioodi 2011–2013 kohta ei kokkuvõtvas aruandes ega liikmesriikide aruannetes mingit teavet veekao kohta.

15

Veekadude vähendamine on oluline keskkonna seisukohast (loodusressursside säästmine) ning mõjutab oluliselt ka veevarustussüsteemide tõhusust. Strateegia „Euroopa 2020“ paneb suurt rõhku ressursitõhususele, mis hõlmab veeressursside tõhususe parandamist. See vähendab ühtlasi vee töötlemiseks ja transportimiseks kuluvat energiat ning tähendab ka väiksemaid veearveid ja väiksemat veekadu¹⁴. Ka seitsmendas keskkonnaalases tegevusprogrammis tuuakse välja vajadus parandada tõhusust taristute uuendamise abil¹⁵.

ELi toetus tuleb peamiselt ERFist ja ÜFi st

16

Euroopa Liit rahastab veetaristuid peamiselt Euroopa Struktuuri- ja Investeerimisfondidest (ESIF). Eelkõige rahastati projekte Euroopa Regionaalarengu Fondi (ERF) ja Ühtekuuluvusfondi (ÜF) kaudu.

17

Paljud joogiveeprojektid viiakse läbi koos reoveeprojektidega¹⁶. Programmitöö perioodil 2007–2013 eraldati joogiveega seotud projektidele enam kui 7,3 miljardit eurot. Sellest 4 miljardit eurot läks EL13 liikmesriikidele. Programmitöö perioodil 2014–2020 eraldatakse joogiveeprojektideks kokku ligi 4,7 miljardit eurot, millest ligi 3,4 miljardit on ette nähtud EL13 liikmesriikidele (vt I lisa).

Juurdepääs joogiveele

18

Puhta joogivee kättesaadavus on kogu ELis hea. Sellegipoolest on veel piirkondi, kus elanikel ei ole juurdepääsu veevarustusteenustele. Eurostati andmetel¹⁷ varieerub avaliku veevarustussüsteemiga liitunud elanike osakaal liikmesriigiti märkimisväärselt. Rumeenias on osakaal kõige väiksem, avaliku veevarustussüsteemiga on liitunud kõigest 62% elanikkonnast (vt 1. joonis). II lisas esitatakse taustteave joogivee allikate kohta ELis.

19

Detsembris 2013 kogus Euroopa kodanikualgatus „Right2Water” kõigis liikmesriikides ligi 1,9 miljonit allkirja. Selle algatusega kutsutakse Euroopa Komisjoni üles „[…]esitama ettepanekuid õigusaktide kohta, millega rakendataks ÜRO poolt tunnustatud inimõigust veele ja kanalisatsioonile ning edendataks veevarustus- ja kanalisatsiooniteenuse kui elementaarse avaliku teenuse pakkumist”¹⁸. 2014. aastal avaldas komisjon hinnangu toetuse kohta, mida EL on juba eraldanud hea kvaliteediga joogivee saamiseks, ning julgustas liikmesriike tagama kõikidele kodanikele juurdepääsu minimaalsele veevarustusele¹⁹.

Veetariifid

20

Veetariifide määramisel kasutatud põhimõtted – kulude katmine ja vastuvõetav hinnatase – kehtestati 2000. aasta veepoliitika direktiivis²⁰. Vee hind peaks katma vähemalt tegevus- ja hoolduskulud ning suure osa varade amortisatsioonist, et edendada veevarustustaristute jätkusuutlikkust.

21

Samal ajal peavad veevarustusteenused klientidele taskukohased olema. Veetariifide määramisel võivad liikmesriigid arvesse võtta sotsiaalseid, keskkonnaalaseid ja majanduslikke tegureid, et tagada veevarustusteenuste kättesaadavus. Komisjoni juhistes viidatakse 4%-le kodumajapidamise sissetulekust kui üldtunnustatud vastuvõetava hinna määrale, st veearve kogusumma (joogi- ja reovesi) võib moodustada 4% kodumajapidamise sissetulekust²¹.

Euroopa Kontrollikoja varasemad auditid ja muud uuemad uuringud veepoliitika kohta

22

Kontrollikoda on viimastel aastatel avaldanud mitmeid aruandeid veepoliitika ja ELi investeeringute kohta joogivee ja reovee taristutesse²². II lisas esitatakse nende peamised järeldused.

23

Mais 2015 avaldas Euroopa Parlamendi uuringuteenistus (EPRS) uurimuse joogiveedirektiivi kohta²³.

Auditi ulatus ja lähenemisviis

24

Kontrollikoja auditiga hinnati, kas ELi meetmed on parandanud Bulgaaria, Ungari ja Rumeenia elanike turvalist juurdepääsu kvaliteetsele joogiveele. Eelkõige uuriti, kas:

• joogiveedirektiivi nõuded on täidetud;
• ERFist/ÜFist rahastatud kontrollitud projektid parandasid joogivee kvaliteeti ja kättesaadavust;
• saadud tulu ja riigi täiendav rahastamine on piisavad ELi rahastatud veevarustustaristute investeeringute säilitamise ja jätkusuutlikkuse tagamiseks.

25

Kontrollikoda otsustas keskenduda EL13 liikmesriikidele, sest 2010. aastal oli kontrollikoda juba avaldanud eriaruande, mis käsitles joogivett programmitöö perioodil 2000–2006 ja mis hõlmas EL15 liikmesriike²⁴. Liikmesriigid valiti peamiselt neile ajavahemikul 2007–2020 eraldatud ELi vahendite määra (3,7 miljardit eurot) tõttu, mis moodustab umbes 50% ELi kogueraldistest joogiveevarude haldamisele EL13 liikmesriikides (vt I lisa). Lisaks mõjutas valikut piiratud juurdepääs joogiveele (Rumeenia) ning perioodil 2008–2010 teatatud suur veekadu.

26

Audit põhines komisjoni ja külastatud liikmesriikide esitatud tõendusmaterjalil. Auditi käigus tehti

• intervjuud keskkonna peadirektoraadi ning regionaal- ja linnapoliitika peadirektoraadi esindajatega;
• asjakohase ELi ja siseriikliku dokumentatsiooni analüüs;
• intervjuud valitud liikmesriikide keskkonnaministeeriumi, tervishoiuministeeriumi, korraldusasutuse, reguleerimisasutuste jne esindajatega;
• üheksa ERFi/ÜFi projekti külastused ja kontroll (kolm projekti kõigis kolmes külastatud liikmesriigis), sh projektide dokumentatsioon, nagu taotlused, toetuslepingud, aruanded ja muud projekti rakendamisega seotud dokumendid;
• intervjuud üheksa kontrollitud projekti vee-ettevõtjate, projekti toetusesaajate ja korraldusasutustega.

27

Auditi raames kontrollitud ERFi/ÜFi joogiveeprojektid käsitlevad veevarustustsükliga seotud taristu kõiki aspekte. Need hõlmavad valgalade loomist või taastamist (vt 1. foto), veepuhastusjaamu (vt 2. foto), säilitust ja veetrasside kaudu edastamist (vt 3. foto) ning pumbajaamu. Kõik projektid valiti iga liikmesriigi programmitöö perioodil 2007–2013 kõige suurema ELi kaasrahastamise saanud 20 projekti hulgast. Projektid valiti joogiveedirektiivi eesmärkide täitmise peamiste aspektide ning joogiveele juurdepääsu, joogivee kao ja kvaliteedi hindamiseks.

28

Audit hõlmas perioodi alates külastatud liikmesriikide ELiga ühinemisest kuni 2016. aasta lõpuni.

Tähelepanekud

1998. aasta joogiveedirektiiv oli 2016. aasta lõpu seisuga suuremas osas rakendatud

29

Euroopa Liit ei saa oma poliitikaeesmärke saavutada, kui liikmesriigid ei kohalda ELi õigusakte mõjusalt. Liikmesriigid vastutavad direktiivide õigeaegse ja täpse ülevõtmise eest oma õigusesse. Lisaks vastutavad nad kogu ELi õigustiku nõuetekohase kohaldamise ja rakendamise eest²⁵. Komisjoni ülesanne on teha järelevalvet liikmesriikide tegevuse üle ja tagada vastavus liidu õigusele, kasutades vajaduse korral ametlikke õiguslikke menetlusi²⁶.

30

ELi peamine joogivee kvaliteeti reguleeriv õigusakt on joogiveedirektiiv. Selle alusel hinnati, kas:

• külastatud liikmesriigid olid joogiveedirektiivi õigesti oma riiklikusse õigusesse üle võtnud ja direktiivi nõuded täitnud;
• külastatud liikmesriikides on kõikidele tarbijatele kättesaadav piisavalt kvaliteetne joogivesi;
• seirekord annab teavet joogiveedirektiivi rakendamise kohta;
• tarbijatele on kättesaadav ajakohastatud teave joogivee kvaliteedi kohta;
• komisjon vaatab regulaarselt läbi joogiveedirektiivi teaduslikud ja tehnilised aspektid.

Külastatud liikmesriikide õigusaktid vastavad joogiveedirektiivi nõuetele

31

Joogiveedirektiivi ülevõtmine riiklikesse õigusaktidesse on oluline samm, tagamaks, et joogivesi vastab ELi ühisele ohutustasemele. Ühinemiskuupäevast alates²⁷ pidi komisjon tagama, et liikmesriikide õigusaktid on kooskõlas ELi raamseaduste sätetega, välja arvatud ühinemislepingutega võimaldatud erandite puhul.

32

Komisjon teeb vastavusuuringuid, võrreldes ELi seatud kohustusi liikmesriikide õigusaktide asjakohaste artiklitega, et hinnata nende vastavust ELi direktiivide nõuetele. Ungari puhul tehti selline uuring 2004. ja Bulgaaria puhul 2007. aastal.

33

Kolme külastatud liikmesriigi puhul leidis komisjon, et riiklikud õigusaktid ei olnud kõikides aspektides joogiveedirektiiviga kooskõlas. Seega algatati 2008. aastal rikkumismenetlused (vt 2. selgitus) Ungari ning 2009. aastal Bulgaaria ja Rumeenia suhtes²⁸ (vt III lisa).

34

Rikkumismenetluste tulemusel muutsid nimetatud kolm liikmesriiki oma riiklikke õigusakte. Sellest tulenevalt lõpetati Ungari kohtuasi 2009. aastal ja Rumeenia oma 2010. aastal. Bulgaaria puhul olid muudatused eriti mahukad, mistõttu komisjon ajakohastas oma vastavusuuringut 2012. aastal, avastades uusi eeskirjade rikkumisi, ja seega lõpetati rikkumismenetlus alles 2015. aastal. Kontrollikoja analüüs näitas, et üldiselt vastavad kolme külastatud liikmesriigi õigusaktid nüüd joogiveedirektiivi nõuetele.

Joogiveedirektiivi puhul tehti erandid Ungarile ja Rumeeniale, aga mitte Bulgaariale

35

Liikmesriigid võivad ette näha erandeid parameetrite väärtustest kuni nende poolt kindlaksmääratava maksimaalse väärtuseni, tingimusel, et ükski erand ei kujuta potentsiaalset ohtu inimeste tervisele ning olmeveevarustust asjassepuutuvas piirkonnas ei ole muude mõistlike abinõudega võimalik säilitada (vt 3. selgitus).

36

Erandid peaksid olema piiratud nii lühikese ajaga kui võimalik ning ei tohi ületada kolme aastat. Kui esimese perioodi järel on erandi kehtestamise põhjus ikka veel kõrvaldamata, võivad liikmesriigid erandit pikendada veel kolme aasta võrra, teavitades sellest komisjoni. Erandlike asjaolude korral võib liikmesriik taotleda komisjonilt kolmandat erandit, mille kehtivus ei ületa kolme aastat.

37

Liikmesriikidel on kohustus teavitada komisjoni kõikidest suuri veevarustustsoone käsitlevatest eranditest kahe kuu jooksul. Väikeseid veevarustustsoone käsitlevatest eranditest tuleb teavitada alles alates teisest erandist.

38

Ungaris ei vastanud kolmanda erandi kehtivusperioodi lõpus (2012. aasta lõpp) peaaegu 80% erandi alla kuuluvatest veevarustustsoonidest (289 tsooni 365st) direktiivi nõuetele. Lõpuks hakkasid Ungari ametiasutuste meetmed olukorra parandamiseks erandi alla kuuluvates tsoonides vilja kandma. 2016. aasta aprilli seisuga ei vastanud joogiveedirektiivi nõuetele 66 veevarustustsooni 365st. Samal ajal algatas komisjon 2016. aasta mais Ungari suhtes rikkumismenetluse, kuna tähtajast ei olnud kinni peetud.

39

Ka Rumeeniale võimaldati ühinemislepinguga²⁹ erand, mis kestis kas 2010. või 2015. aasta lõpuni. Liiduga ühinemisest alates on Rumeenia teavitanud komisjoni seitsmest järgnevast erandist (st teine erand), mille tähtajad on ajavahemikus 2014–2018. Rumeenia tervishoiuministeeriumi andmetel ei olnud aga 2015. aasta lõpus veel 762 000 inimest varustava (ligi 3,8% Rumeenia elanikkonnast) 335 veevarustustsooni puhul kvaliteedistandardid teatud parameetrite osas täielikult saavutatud. Rumeenia ametiasutuste sõnul on ajavahemikuks 2014–2020 kavandatud täiendavad meetmed joogiveedirektiivi nõuete täitmiseks. Seda tehakse suurte infrastruktuuride rakenduskava, riikliku maaelu arengukava ja riikliku kohaliku arengukava raames.

40

Bulgaariale ei olnud käesoleva aruande ajaks erandeid tehtud. Bulgaaria tervishoiuministeeriumi andmetel on riigil mitmes valdkonnas siiski nõuete täitmisega probleeme. Kõige tõsisemad neist on seotud nitraatide/nitrititega ja hõlmavad umbes 300 väikest veevarustustsooni. Neist ligi 150 puhul on nõuete täitmisega püsivaid probleeme, mis tuleneb põllumajandustavadest³⁰. Seetõttu kasutab hinnanguliselt 124 000 inimest (1,7% elanikkonnast) joogivett, mis ei vasta täielikult joogiveedirektiivi nõuetele.

41

Sõltumata sellest, kas liikmesriigile on erandeid tehtud, on kõigis kolmes liikmesriigis endiselt tarbijaid, kel puudub juurdepääs piisavalt kvaliteetsele joogiveele. Liikmesriigid võtavad leevendusmeetmeid, kuid mõnikord on need hiljaks jäänud (näiteks Ungari puhul). Rumeenias on sellised meetmed hetkel rakendamisel, kuid nende mõjususe üle on veel vara järeldusi teha.

Puudused joogiveedirektiivi seirekorras

Mõned liikmesriigid esitavad seireandmed hilinemisega

42

Kolm kokkuvõtvat aruannet (vt punktid 5–7), mis hõlmasid aastaid 2002–2013, avaldati keskmiselt 17-kuulise hilinemisega. Tabelis 2 on esitatud perioodi 2002–2013 hõlmavate kokkuvõtvate aruannete esitamise tähtajad ja tegelikud avaldamisajad.

Tabel 2

Kokkuvõtvate aruannete avaldamistähtajad ja tegelikud avaldamisajad

Kokkuvõttev aruanne	Tähtaeg	Avaldamise kuupäev	Viivitus
2002–2004	November 2006	Detsember 2007	13 kuud
2005–2007	November 2009	Detsember 2011	25 kuud
2008–2010	November 2012	Juuni 2014	19 kuud
2011–2013	November 2015	Oktoober 2016	11 kuud

43

Aastal 2013 avaldatud uuringu kohaselt³¹ oli põhjuseks liikmesriikide esitatava teabe keerukus (parameetrite arv ja üksikasjaliku teabe hulk), mistõttu liikmesriigid esitasid teabe hilinemisega või oli see ebatäielik.

44

Aruandlusperioodi 2011–2013 kohta esitas suurem osa liikmesriike oma andmed ettenähtud tähtajaks (veebruar 2015)³². Kaks liikmesriiki (Kreeka ja Itaalia) vajasid aga andmete esitamiseks kuus kuud lisaaega, ning üks liikmesriik, Ungari, sai aruande valmis alles aprilliks 2016, mis on enam kui aasta tähtajast hiljem.

Külastatud liikmesriigid ei täitnud kõiki seirealaseid kohustusi

45

Joogiveedirektiiv lubab teatud parameetrite (eriti indikaatorparameetrite puhul) seiret vähendada või see ära jätta. Üldiselt võivad liikmesriigid vähendada analüüsitavate proovide arvu teatud parameetrite puhul, kui

1. proovidest saadud tulemused on vähemalt kahe järjestikuse aasta jooksul püsivad ning märkimisväärselt paremad kui piirmäärad, ja
2. tõenäoliselt ei põhjusta ükski tegur vee kvaliteedi halvenemist allapoole proovivõtukoha vee kvaliteedi taset³³.

46

Koos komisjoni direktiivi (EL) 2015/1787 ülevõtmisega võivad liikmesriigid ette näha võimaluse teha parameetritest ja proovivõtusagedusest erandeid, eeldusel, et tehakse riskianalüüs³⁴ (vt punktid 61–63).

47

Kolme külastatud liikmesriigi riiklikud õigusaktid vastavad joogiveedirektiivi seirenõuetele. Kontrollikoda leidis siiski, et tegeliku seire puhul esineb mitmeid mittevastavusi. Iga kolme aasta tagant esitatavates aruannetes on toodud nende suurte veevarustustsoonide osakaal, mille üle iga parameetri kohta seiret tehti. Perioodi 2011–2013 aruandluses leidis kontrollikoda, et kõigis kolmes külastatud liikmesriigis ei tehtud suurtes veevarustustsoonides seiret kõikide parameetrite üle, ning seireerandeid ei põhjendatud ega selgitatud. Näiteks mikroelementide³⁵ üle tehti aruannete kohaselt seiret keskmiselt 81% puhul suurtest veevarustustsoonidest Bulgaarias ja Ungaris ning ainult 41% puhul suurtest veevarustustsoonidest Rumeenias.

48

Olukord oli sama ka mõne kontrollitud ERFi/ÜFi projekti puhul: kontrollikoda leidis, et seiret ei ole tehtud kooskõlas joogiveedirektiiviga. Eelkõige kontrolliti vähem parameetreid kui joogiveedirektiivis nõutud.

49

Bulgaarias tunnistavad ebapiisava seire probleemi ka riigi ametiasutused. Nagu märgitud Bulgaaria 2012. aasta riigiaruandes keskkonna kohta, ei täida suurem osa vee-ettevõtjatest joogiveedirektiivi seirenõudeid mahu ja sageduse osas teatud parameetrite puhul (nagu benso(a)püreen, antimon, elavhõbe ja polütsüklilised aromaatsed süsivesinikud)³⁶. Lisaks ei tehtud kõikides suurtes veevarustustsoonides seiret kõikide parameetrite üle. Mainitud parameetrite kohta tehti seiret keskmiselt ainult 66% puhul suurtest veevarustustsoonidest.

50

Lisaks ei tehtud 2014. ja 2015. aasta esialgsete andmete põhjal ka kõikides väikestes veevarustustsoonides seiret teatud parameetrite (nagu kroom, raud ja enterokokid) üle: raua üle tehti seiret ligi 90% puhul väikestest veevarustustsoonidest ning kroomi ja enterokokkide umbkaudu 80% puhul väikestest veevarustustsoonidest. Kuna Bulgaarias varustavad väikesed veevarustustsoonid ligi 1, 7 miljonit inimest³⁷, tähendab see, et hinnanguliselt 330 000 inimest varustasid enterokokkide suhtes testimata väikesed veevarustustsoonid. Samal ajal oli kontrollitud väikestes veevarustustsoonides nõuetele mittevastavuse määr üle 2%.

51

Bulgaaria ametiasutuste andmetel ei ole laboratooriumide suutlikkus piisav: proovide täielikku kontrolli saab teha ainult kuue piirkondliku tervisekaitseinspektsiooni laboris 28st ning bromaadiproove saab teha neist ainult kahes. Perioodi 2014–2020 keskkonna rakenduskava raames on käimas menetlus piirkondlike tervisekaitseinspektsioonide analüüsialase suutlikkuse parandamiseks.

EEA kontrollis liikmesriikide aruandlust seoses nõuetele vastavusega ja ei leidnud vastuolusid

52

EEA kontrollib komisjoni nimel liikmesriikide andmeid vastavusseire kohta. EEA tehtud dokumentide kontroll ei hõlma kohapealset kontrolli ja on seega oma ulatuselt piiratud. Oli ka juhtumeid, kus tulemuste usaldusväärsuse kontroll võimaldanuks EEA-l avastada ebajärjepidevusi liikmesriikide aruandluses:

• ebatäpne teave kolibakterite parameetri analüüside koguarvu (ja seetõttu ka normi ületamise sageduse) kohta Rumeenias (vt 4. selgitus) ja
• nitritite parameetrit käsitlev viga Bulgaarias, mille puhul parameeter viitab tegelikult nitraatidele.

Teave väikeste veevarustustsoonide seirenõuete täitmise kohta on puudulik

53

Väikesed veevarustustsoonid varustavad kogu ELis kokku ligi 65 miljonit inimest. 2010. aasta andmete alusel järeldas komisjon, et ELis tervikuna ei tehta enam kui kolmandiku puhul väikestest veevarustustsoonidest asjakohast seiret või ei vasta nende joogivesi kõikidele kvaliteedistandarditele⁴¹. 2010. aastal oli kolmes külastatud liikmesriigis puuduliku seirega väikeste veevarustustsoonide osakaal kõrge: 44% Rumeenias, 60% Ungaris ja peaaegu 100% Bulgaarias, sellal kui ELi keskmine oli 27%.

54

Aruandlusperioodil 2011–2013 esitasid umbes pooled liikmesriigid teabe väikeste veevarustustsoonide kohta ning teatasid, et üldine nõuetele vastavus (kõik parameetrid kokku) on üle 98%⁴². Komisjon tegi küsitluse abil 2016. aasta suvel väikeste veevarustustsoonide nõuetele vastavuse järelkontrolli. Küsitlusele vastas 21 liikmesriiki, kes kinnitasid, et mikrobioloogiliste näitajate üldine vastavusmäär on 98%.

55

Joogiveedirektiivi kohaselt ei ole aga väikeste veevarustustsoonide kohta aruannete esitamine kohustuslik. Komisjon ei saa kontrollida, kas seiret tehakse vastavalt aruandlusele ning peab eeldama, et liikmesriigid esitavad aruanded heauskselt ja kooskõlas lojaalse koostöö põhimõttega⁴³.

56

Ei ole aga piisavalt selge, kas see ka tegelikkuses nii on, ja seega on komisjon viimastel aastatel võtnud mitmeid meetmeid, et motiveerida liikmesriike väikeste veevarustustsoonide üle asjakohaselt seiret tegema. Aastal 2011 avaldas komisjon uuringu, mis käsitles riskihindamise rakendamist väikeste veevarustustsoonide puhul⁴⁴. Lisaks andis komisjon 2014. aastal välja suunisdokumendi, mis hõlmas ka parimaid tavasid seoses väikeste veevarustustsoonidega⁴⁵. Suuniste tulemused – väikeste veevarustustsoonide seire paranemine – selguvad alles siis, kui liikmesriigid esitavad 2018. aasta alguses oma andmed järgmise aruandlusperioodi (2014–2016) kohta.

Teave joogivee kvaliteedi kohta ei ole tarbijatele kergesti kättesaadav

57

Liikmesriigid peavad võtma vajalikke meetmeid, tagamaks, et tarbijatele on kättesaadav nõuetekohane ning ajakohastatud teave olmevee kvaliteedi kohta⁴⁶. Kolmes külastatud liikmesriigis on see nõue õigesti riiklikesse õigusaktidesse üle võetud.

58

Kontrollikoda täheldas aga, et komisjon ei esitanud liikmesriikidele suunised selle kohta, kuidas täita joogiveedirektiivi sellekohaseid nõudeid. 2016. aasta hindamisaruandes leiti, et sellise teabe tarbijatele kättesaadavaks tegemise tavad erinevad märkimisväärselt liikmesriigiti ning isegi ühe liikmesriigi veevarustussüsteemide käitajate vahel⁴⁷.

59

Kontrollitud ERFi/ÜFi projektide puhul leidis kontrollikoda, et sageli ei ole selline teave tarbijatele kergesti kättesaadav: kodanikud peavad teavet ise taotlema või edastatakse seda veevõrguga seotud õnnetuste puhul. Ungaris pärineb tarbijatele 2017. aastal kättesaadav teave aastast 2014⁴⁸. Ühe projekti puhul Bulgaarias⁴⁹ ja ühe puhul Rumeenias⁵⁰ pärines tarbijatele kättesaadav teave aastast 2015. Veel ühe Rumeenia projekti puhul⁵¹ ei olnud teavet üldse avalikustatud ning see oli kättesaadav vaid taotluse esitamisel. Antud juhul ajakohastati pärast kontrollikoja külastust vee-ettevõtja veebisaiti ning 2017. aasta veebruari seisuga oli avaldatud 2016. aastat käsitlev teave.

Joogiveedirektiivi läbivaatamine lisati komisjoni 2017. aasta tööprogrammi

Aastatel 2003, 2008 ja 2013 tehtud komisjoni hindamiste tulemusel toimus oktoobris 2015 joogiveedirektiivi esimene läbivaatamine

60

Komisjon hindab direktiivi lisasid teaduslikku ja tehnilist arengut silmas pidades vähemalt iga viie aasta tagant ning peab vajaduse korral koostama muudatusettepanekuid⁵². Esimene hindamine toimus aastal 2003. Hindamise raames korraldas komisjon konsultatsiooni keskkonnaministeeriumide, veetarbijate ühenduste ja teadusrühmituste esindajatega, mille käigus rõhutati, et mikrobioloogilisele seirele tuleb rohkem tähelepanu pöörata, sest tarbijad kannatavad enam infektsioonide kui mürgistuste all.

61

2008. aastal tellis komisjon teise hindamise raames välisuuringu, mis käsitles joogiveedirektiivi võimalikke muudatusi⁵³. Uuringu tulemusel soovitati lisada joogiveedirektiivi joogivee ohutuse kava. Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) 2004. aastal kasutusele võetud joogivee ohutuse kava mõiste hõlmab terviklikku riskihindamisel ja riskijuhtimisel põhinevat lähenemisviisi, mis katab kõik veevarustuse etapid alates veevõtust kuni tarbijani⁵⁴. Uuringut ajakohastati 2010. aastal, mil keskenduti joogivee ohutuse kavale. Nimetatud kahe uuringu põhjal järeldas komisjon 2010. aasta novembris, et joogiveedirektiivi läbivaatamine ei olnud tol hetkel vajalik.

62

Alates aastast 2013 korraldas komisjon kolmanda hindamise jaoks sarja kohtumisi ja töötubasid seoses joogiveedirektiivi rakendamise ja võimaliku läbivaatamisega⁵⁵. Kolmanda hindamise alusel otsustas komisjon joogiveedirektiivi II ja III lisa teksti läbi vaadata.

63

Joogiveedirektiivi II ja III lisa muutev direktiiv võeti vastu oktoobris 2015 ning liikmesriigid peavad selle oma riiklikesse õigusaktidesse üle võtma 24 kuu jooksul⁵⁶. Uus II lisa sisaldab võimalust teha joogivee kvaliteedi seiret paindlikumalt, tingimusel, et riskihindamine on tehtud vastavalt Maailma Terviseorganisatsiooni joogivee kvaliteeti käsitlevates suunistes esitatud veeohutuskavadel põhineva lähenemisviisi põhimõtetele. See võimaldab suunata seirevahendid sinna, kus neid kõige enam vaja on, ning kui riskihindamise tulemused võimaldavad, võib kaaluda seire vähendamist. Uues III lisas esitatakse muudetud parameetrite analüüsi spetsifikatsioonid.

Komisjon tuvastas vajaduse joogiveedirektiiv uuesti läbi vaadata, et kõrvaldada täiendavad puudused

64

Detsembris 2014, pärast Euroopa kodanikualgatust Right2Water (vt punkt 19), käivitas komisjon õigusloome kvaliteedi ja tulemuslikkuse programmi (REFIT) raames joogiveedirektiivi käsitleva uuringu. Uuringu eesmärk oli toetada joogiveedirektiivi läbivaatamist käsitlevat hindamist ning see avaldati mais 2016⁵⁷.

65

Uuringu alusel võttis komisjon 2016. aasta detsembris vastu töödokumendi, milles järeldati, et joogiveedirektiiv täidab oma eesmärki aidata kaasa inimeste tervise kaitsele⁵⁸. Ühtlasi märgiti selles ära mitu parandamist vajavat valdkonda, eelkõige vajadus

• vaadata läbi parameetrid, et võtta paremini arvesse joogivee ohutuse kavasid ning riskipõhist lähenemisviisi;
• tõhustada joogiveedirektiivi sätteid, tagamaks tarbijatele ajakohastatud teabe kättesaadavus;
• lahendada joogiveega kokkupuutuvate materjalide probleem.

66

Novembris 2015 käivitas komisjon uuringu joogiveega kokkupuutuvate materjalide kohta, mis avaldati märtsis 2017⁵⁹. Praegu on käimas mõjuhindamine, mis plaanitakse avaldada 2017. aasta lõpus. Hindamine aitab komisjoni joogiveedirektiivi läbivaatamisel, mis on lisatud komisjoni 2017. aasta tööprogrammi⁶⁰.

67

Lisaks käivitas komisjon detsembris 2015 joogivee parameetrite alase koostöö projekti, mida rakendab WHO Euroopa piirkondlik esindus. 18 kuud kestva projekti käigus vaadatakse läbi ja hinnatakse uusimat kättesaadavat tõendusmaterjali, mille alusel esitada läbivaadatud parameetrite loetelu joogiveedirektiivi muudetud I lisasse⁶¹.

Kõik kontrollitud ERFi/ÜFi projektid parandasid joogivee kvaliteeti asjaomastes piirkondades, kuid veekadu on endiselt probleem

68

Kontrollikoda kontrollis auditi käigus üheksat ERFi/ÜFi projekti (kolm igas külastatud liikmesriigis), et hinnata ELi rahastatud projektide panust joogiveedirektiivi nõuete täitmisse. Ülevaade kontrollitud projektidest on esitatud joonisel 2. Lisateave iga projekti kohta on esitatud V lisas.

69

Nende projektide puhul kontrollis kontrollikoda, kas need on sobivad kvaliteetsele joogiveele juurdepääsu parandamiseks või veekao vähendamiseks. Kontrollikoja hinnangu aluseks on

• projektidokumentide kontroll (taotlused, toetuslepingud, lõpparuanded, laboratoorsed protokollid ja muud projekti rakendamisega seotud dokumendid); ja
• intervjuud vee-ettevõtjate, projekti toetusesaajate ja korraldusasutustega.

70

Projektide toetusesaajateks olid kohalikud omavalitsused või kohalike omavalitsuste või maakondade ühendused. Kõik Bulgaaria ja Rumeenia projektid olid segaprojektid: lisaks joogiveega seotud probleemidele olid need suunatud ka reoveeprobleemidele, mis oli samuti mõlema riigi prioriteet.

71

Üheksast kontrollitud projektist viis olid suurprojektid. Nende viie projekti puhul oli JASPERS⁶² (regionaal- ja linnapoliitika peadirektoraadi, Euroopa Investeerimispanga ning Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupanga ühine tehniline teenistus) seotud projekti ettevalmistamisega ning andis sõltumatut nõu, et aidata toetusesaajaid ja riigi pädevaid haldusasutusi.

72

Kõikide kontrollitud projektide puhul leidis kontrollikoda, et olukorda enne projektide rakendamist oli asjakohaselt hinnatud ja projektitaotluses kirjeldatud, sh teavet vee kvaliteedi, veevarustussüsteemiga liitunud elanike arvu ja veevarustussüsteemi seisukorra kohta (nagu taristu vanus ja veekao protsent).

Kontrollitud lõpetatud ERFi/ÜFi projektid saavutasid suurema osa oma eesmärkidest, kuid aeg-ajalt esines viivitusi

Projektide tulemused

73

Kontrollikoda kontrollis lõpetatud ERFi/ÜFi projektidele seatud eesmärke ja näitajaid. Kontrollikoda järeldas, et projektid saavutasid oma peamised eesmärgid (vee kvaliteedi parandamine, joogiveele juurdepääsu parandamine või veekao vähendamine), mis olid esitatud vastavates tasuvusanalüüsides, teostatavusuuringutes, toetuslepingutes või projektitaotlustes (vt tabel 3).

Tabel 3

Kontrollitud ERFi/ÜFi projektide peamised eesmärgid

Liikmesriik	Kontrollitud projektides käsitletud peamised eesmärgid	Joogiveega seotud peamised tegevused
Bulgaaria	Vee kvaliteedi parandamine Veekao vähendamine	Veepuhastusjaama ja pumbajaama taastamine (suurprojekt) ning vanade veetrasside vahetus.
Ungari	Vee kvaliteedi parandamine	Veevarustussüsteemi taastamine ja uute pumbajaamade rajamine, ühendussüsteemi ehitamine olemasoleva jaotussüsteemi ja uue veetootmissüsteemi vahel, uute kaevude ehitamine uute veeallikate ärakasutamiseks ning uute veepuhastusjaamade rajamine.
Rumeenia	Vee kvaliteedi parandamine Joogiveele juurdepääsu parandamine Veekao vähendamine	Veepuhastusjaamade taastamine ja rajamine, kaevude ja veehoidlate ehitamine, veevarustusvõrgu laiendamine ja taastamine.

74

Bulgaarias taastati Gabrovo suurprojekti raames veepuhastusjaam ja pumbajaamad (vt 4. foto). Lisaks taastati kõigi kolme projekti raames veevarustusvõrgu trassid ning väljastati tegevusload.

75

Ungari puhul selgus proovikäitamise põhjal, et veekvaliteet on paranenud kõigi kolme kontrollitud projekti tulemusel. Kaks projekti (Békés ja Szekszárd) auditikülastuse ajal aga veel ei toiminud. Lisaks on neist ühe projekti puhul (Szekszárd) vaja täiendavaid investeeringuid, et tagada pikaajaline vastavus joogiveedirektiivi nõuetele. Selle põhjuseks oli puudulik kavandamine (vt 5. selgitus).

76

Rumeenias saavutas kolmest kontrollitud projektist oma eesmärgi Cluj ja Sălaj maakondade projekt (joogivee töötlemise ja jaotuse parandamine), Călărași projekt saavutas eesmärgid vaid osaliselt (vt 6. selgitus).

77

Kolmas projekt (Constanța piirkond) saavutas samuti oma väljundinäitajad seoses füüsilise taristu taastamise või ehitamisega⁶⁴, kuid tulemuseesmärkide täitmist saab kontrollida alles siis, kui perioodi 2014–2020 raames rahastatud ehitustööd 2019. aastal valmivad (vt punkt 79).

78

Bulgaarias pidid projekti toetusesaajad lõpetamisetapis esitama korraldusasutusele aruande projektide väljunditest ja rahalisest rakendamisest, aga mitte projekti mõjudest. Bulgaaria projektid olid suunatud joogiveega seotud peamiste probleemide lahendamiseks, milleks olid veekadu ja teenuste katkestused. Sellele vaatamata puudusid toetuslepingutes neid kahte aspekti käsitlevad näitajad. Kontrollikoja audit kinnitas siiski, et kõik kontrollitud ERFi/ÜFi projektid aitasid kaasa veekadude ja teenuste katkestuste vähendamisele.

Viivitused projektide rakendamisel

79

Kõik Ungaris ja Rumeenias kontrollitud projektid lõpetati kavandatust hiljem. Ungari projektid lõpetati esialgsetes toetuslepingutes sätestatud ajakavast 6–8 kuud hiljem. Kaks kolmest Rumeenia projektist lõpetati enam kui 30-kuulise hilinemisega. Kolmandat projekti, mis pidi lõppema novembris 2015, pikendati ettevõtja maksejõuetuse tõttu programmitöö perioodini 2014–2020, ning lõpetamistähtaeg on nüüd 2019. aasta lõpus. Bulgaarias on olukord märgatavalt parem: kaks projekti lõpetati väikese viivitusega (kolm kuud) ja kolmas projekt lõpetati õigeaegselt.

Projektide rahaline rakendamine

80

Ungaris pidas vaid üks projekt kinni esialgsest hinnaprognoosist. Kahe ülejäänud kontrollitud projekti puhul (Békés ja Szekszárd) olid lõplikud kulud toetuslepingus ette nähtud kulude kogusummast vastavalt enam kui 20% ja 9% suuremad. Mõlemal juhul olid avaliku hankemenetluse järel ületatud kulud seotud prognoositust suurema ehitustööde maksumusega. Korraldusasutus kiitis suurenenud kulud heaks ning muutis mitu korda toetuslepingut. See viis ka ELi rahastamise suurenemiseni.

81

Bulgaarias ja Rumeenias olid aga kontrollitud projektide lõplikud kulud toetuslepingus ettenähtud summast oluliselt väiksemad (vahemikus 19–33%). See tulenes peamiselt kokkuhoiust riigihankemenetlustes. Ühe Bulgaaria suurprojekti (Gabrovo) puhul tulenesid vähenenud kulud ka projekti ulatuse läbivaatamisest (vt 7. selgitus).

Joogivee kadu veevarustussüsteemidest on endiselt suur

82

Veekadu tähendab peamiselt süsteemist enne lõpptarbijani jõudmist lekkivat vett (tehniline või füüsiline kadu) ning vett, mis tarbitakse ilma korrektse arvelduseta, näiteks ebaseaduslike ühenduste kaudu või asjakohaste veearvestiteta (äriline või ilmne kahju)⁶⁵. Esimesel juhul suurenevad tootmiskulud tarbetult (sest vett toodetakse rohkem kui vaja), teisel juhul aga jääb tulu saamata. Veekadu hinnatakse tavaliselt vee sisse- ja väljavoolu vahe kaudu.

83

Maailmapanga 2015. aasta uuringu⁶⁶ tulemusel oli ELi keskmine veekadu 2012. aastal umbes 34%. Külastatud liikmesriikidest teatas ainult Ungari madalama protsendi (24%). Rumeenia teatas veekao suuruseks 40% ja Bulgaaria üle 60% (vt joonis 3). Kõigis kolmes liikmesriigis on ajavahemikul alates 2005 (Rumeenia puhul alates 2007) kuni 2013 veekadu suurenenud. Andmed suurema veekao kohta tulenevad (eelkõige Rumeenias) parematest mõõteseadmetest, mistõttu on lekete mõõtmine täpsem.

84

Perioodil 2014–2020 tuvastas komisjon kolmes külastatud liikmesriigis vajaduse parandada veekasutuse tõhusust, sh vähendada veekadu⁶⁷. Lisaks avaldas komisjon 2015. aastal ELi võrdlusdokumendi heade tavade kohta lekete haldamisel, et aidata liikmesriikidel need probleemid lahendada ja anda suuniseid sellise poliitika kavandamiseks, mis parandaks veekasutuse tõhusust kogu ELis⁶⁸. Bulgaaria puhul on nõukogu riigipõhistes dokumentides rõhutatud veemajanduse parandamise vajadust alates 2012. aastast⁶⁹.

85

Ungaris tegi veevarustusettevõtete ühendus 2008. aastal võrdlusanalüüsi, mille tulemused näitasid, et Ungaris oli keskmine veekadu 2008. aastal 15–17% (nelja parima veeteenuse osutaja puhul 10–13% ja halvima puhul 40%). Programmitöö perioodil 2007–2013 oli veekao vähendamine alla 20% üks ELi kaasrahastatud projektide valikukriteeriumidest.

86

Rumeenias loetakse veevarustussüsteemi kaod aktsepteeritavateks, kui need on alla 15% jaotusvõrku sisenenud vee hulgast⁷⁰. Taastamis- või ajakohastamistööd on kohustuslikud, kui veekadu (veevõtust kasutajani) on üle 20%. Kuna rahastamine programmitöö perioodil 2007–2013 oli piiratud, oli prioriteediks veele juurdepääsu parandamine ja seega keskenduti veevarustusvõrgu laiendamisele.

87

Bulgaarias on veekadu muude ELi riikidega võrreldes väga suur: 60%. Kõikidele vee-ettevõtjatele on 2021. aastaks seatud veekao vähendamiseks individuaalsed eesmärgid. Ühtlasi tuleb aastaks 2026 saavutada riiklik eesmärk, milleks on 49%⁷¹. Lisaks seati perioodi 2014–2023 veevarustuse ja kanalisatsiooni strateegias riikliku tasandi eesmärgiks veekao vähendamine 30 protsendini aastaks 2039⁷².

88

Tabelis 4 on näidatud veekadu enne ja pärast kontrollitud projektide rakendamist. Kontrollitud üheksast ERFi/ÜFi projektist aitasid kõik peale ühe veekadu vähendada (vt punkt 76 ja 6. selgitus). Uuema teabe kohaselt on aga selle projekti veekadu pärast projekti lõpetamist vähenenud.

Tabel 4

Veekadu enne ja pärast kontrollitud projektide rakendamist

Liikmesriik	Projektid	Veekadu enne projekti	Eesmärgid	Veekadu pärast projekti
Bulgaaria	Projekt 11 (Gabrovo)1	73%	39%	44%
	Projekt 2 (Veliko Tarnovo)1	70% (projekti hõlmataval alal)	20%	20% (projekti hõlmataval alal)
	Projekt 3 (Panagyurishte)1	60% (projekti hõlmataval alal)	Eesmärk seadmata	44% (projekti hõlmataval alal)
Ungari	Projekt 1 (Békés)	30%	Eesmärk seadmata	28%
	Projekt 2 (Szekszárd)	13%	Eesmärk seadmata	10,9%
	Projekt 3 (Gyömrő)	8,8%	Eesmärk seadmata	7,7%
Rumeenia	Projekt 11 (Călărași)	34% (jaotussüsteemis)	19%	50,4% (kogu süsteemi puhul, sh veevõtt ja töötlemine)
	Projekt 21 (Constanța)	64%	45,2%	44%
	Projekt 31 (Cluj)	42%	36%	36,9%

ELi kaasrahastamisele lisaks on vaja märkimisväärseid täiendavaid vahendeid, et võimaldada juurdepääs joogiveele ja tagada ELi rahastatud investeeringute asjakohane säilitamine

89

Kontrollikoda hindas, kas külastatud liikmesriigid määratlesid täiendavad rahastamisvajadused kvaliteetse joogivee võimaldamiseks oma kodanikele, ning millises ulatuses seda on võimalik teha liikmesriigi avaliku ja erasektori vahenditest. Lisaks kontrolliti, kas veetariifide määramisel võeti asjakohaselt arvesse kulude katmise põhimõtet, nii et olemasolevat taristut saaks nõuetekohaselt hooldada.

Kolme külastatud liikmesriigi puhul on investeerimispuudujääk aastani 2020 hinnanguliselt 6 miljardit eurot

90

Rahaline toetus ELi eelarvest ei tohiks asendada riigi avaliku sektori vahendeid⁷³. See tähendab, et olemas peavad olema piisavad avaliku ja erasektori vahendid, et pikas perspektiivis tagada investeeringute piisav tase ning hooldada ELi rahastamise toel juba rajatud taristuid, sest edaspidi neile ELi toetust ei anta.

91

Lisaks saab ühele kulule taotleda toetust vaid ühest ELi fondist või rahastamisvahendist⁷⁴. Joogiveeprojektide puhul, mis loetakse tuluteenivaks, võib rahastada ainult toetuskõlblikku kulu, millest on maha arvatud potentsiaalne netotulu. Netotulu puhul võetakse arvesse mitte ainult sissetulevat, vaid ka väljaminevat rahavoogu, nagu tegevuskulud (sh hooldus) ja investeeringute asenduskulud konkreetse võrdlusperioodi jooksul.

92

Kokku olid ERFi/ÜFi eraldised joogiveega seotud investeeringutele EL13 liikmesriikides programmitöö perioodil 2007–2013 4 miljardit eurot ning programmitöö perioodiks 2014–2020 kavandatud toetuse suurus on 3,4 miljardit eurot. ERFi/ÜFi eraldised joogiveega seotud projektidele kolmes külastatud liikmesriigis on nii 2007–2013 kui 2014–2020 programmitöö perioodil umbes 3,7 miljardit eurot (tabel 5).

Tabel 5

ERFi/ÜFi eraldised joogiveega seotud projektidele Bulgaarias, Ungaris ja Rumeenias

Summad miljonites eurodes	2007–2013	2014–2020	Kokku
Bulgaaria	166	145	311
Ungari	529	216	745
Rumeenia	1 388	1 261	2 649
Kokku	2 083	1 622	3 705

93

2014. aastal võttis Bulgaaria vastu perioodi 2014–2023 veevarustuse ja kanalisatsiooni strateegia⁷⁵, mille eesmärk oli parandada veeteenuste kvaliteeti ja saavutada ELi keskkonnaalased standardid. Selle dokumendi kohaselt on prognoositud joogiveega seotud investeerimisvajadused (veevõtt, töötlemine, ülekanne ja jaotamine) 2,5 miljardit eurot (5 miljardit Bulgaaria leevi). ELi poolt Bulgaariale perioodiks 2014–2020 joogiveega seotud investeeringuteks eraldatud toetus oli samas 145 miljonit eurot. See näitab, et Bulgaaria puhul on investeerimispuudujääk 2020. aastani ligi 1,6 miljardit eurot⁷⁶.

94

Rumeenias võtsid ametiasutused joogiveedirektiivi kvaliteedistandarditest ja tähtaegadest kinnipidamiseks 2004. aastal vastu olmevee kvaliteedi rakenduskava, milles määratleti vajalikud meetmed, mis hõlmasid joogiveevarusid ja seonduvaid rahalisi vajadusi aastani 2015 (hinnanguliselt 5,6 miljardit eurot). Summa parandati hiljem perioodi 2014–2020 suurte infrastruktuuride rakenduskavas 5,8 miljardiks euroks, mis lisandub perioodil 2007–2013 juba tehtud investeeringutele (ELi osalus sellest oli 1,38 miljardit eurot). ELi poolt Rumeeniale perioodiks 2014–2020 joogiveega seotud investeeringuteks eraldatud toetus oli aga 1,26 miljardit eurot. See näitab, et Rumeenia puhul on investeeringuid aastani 2020 puudu ligi 4,54 miljardit eurot.

95

Ungaris on samuti vee kvaliteedi parandamisega seotud vajaduste täitmiseks vaja täiendavaid riiklikke või muid ressursse, seda küll oluliselt vähemal määral. 2013. aastal tehtud hindamise kohaselt on Ungaris vaja vee kvaliteedi parandamiseks kuni 2020. aastani investeeringuid vahemikus 415–460 miljonit eurot (130 000–140 000 miljonit Ungari forintit), samas kui ELi toetus programmitöö perioodil 2014–2020 on 216 miljonit eurot (67 634 miljonit Ungari forintit)⁷⁷. See näitab, et Ungari puhul on investeerimispuudujääk aastani 2020 ligi 244 miljonit eurot.

Kasutajate makstavatest tasudest ei piisa projektide jätkusuutlikkuse tagamiseks

96

Veevarustusteenuste rahaline jätkusuutlikkus on tagatud, kui teenuste osutamisest saadav tulu on piisav, et katta tegevus- ja hoolduskulud ning tagasi teenida kapitalikulud, mis võimaldab teha uusi investeeringuid. See on kulude katmise põhimõte.

97

Nii programmitöö perioodi 2000–2006 kui 2007–2013 hõlmavad komisjoni suunised näevad ette, et vee hind peab katma vähemalt tegevus- ja hoolduskulud, samuti suure osa varade amortisatsioonikuludest⁷⁸. Amortisatsioonikulusid võib kasutada näitajana, mille alusel arvutada tulevikus taristu uuendamiseks vajaminevad kulutused.

98

Programmitöö perioodil 2014–2020 sõltub rakenduskavade heakskiitmine kulude katmise eeltingimusest, mille kohaselt peavad veekasutuse eri valdkonnad andma piisava panuse veevarustusteenuste kulude katmisse⁷⁹. See, milline on piisav panus, on aga liikmesriikide otsustada.

99

Bulgaarias ei kaeta perioodi 2014–2023 strateegia kohaselt paljudes Bulgaaria vee-ettevõtetes tegevuskulusid veetariifidest saadavast tulust, kuigi maksed on alates 2008. aastast suurenenud (veevarustustariifid suurenesid ajavahemikul 2008–2011 16%, 1,19 BGN/m³ kuni 1,38 BGN/m³). Kõikide selle strateegia käigus välja töötatud stsenaariumide puhul tuleks joogi- ja reovee kombineeritud tariife 2024. aastaks 2011. aasta tariifidega võrreldes kahekordistada, et saavutada nõuetele vastavuse ja jätkusuutlikkuse eesmärk.

100

Kulude katmise põhimõtte mittejärgimisega kaasneb märkimisväärne risk ELi kaasrahastatud taristute jätkusuutlikkusele. Näiteks Bulgaarias on keskmiselt vaja enam kui 400 miljonit eurot aastas (800 miljonit Bulgaaria leevi) ainuüksi selleks, et hoida olemasolevat veevarustusvõrku praeguses seisus. Ajavahemikul 2007–2011 investeeriti igal aastal keskmiselt aga alla 100 miljoni euro (200 miljoni Bulgaaria leevi)⁸⁰.

101

Samal ajal peavad veevarustusteenused klientidele taskukohased olema. Komisjoni juhistes viidatakse 4%-le kodumajapidamise sissetulekust kui üldtunnustatud vastuvõetava hinna määrale, st veearve kogusumma (joogi- ja reovesi) võib moodustada 4% kodumajapidamise sissetulekust⁸¹. Kolme külastatud liikmesriigi õigusaktides võetakse arvesse vastuvõetava hinna põhimõtet. Bulgaarias loetakse hind vastuvõetavaks, kui veeteenuste arve ei ületa 2,5% asjaomase piirkonna kodumajapidamise keskmisest kuusissetulekust⁸². Rumeenias on üldine soovituslik vee- ja kanalisatsiooniteenuste vastuvõetav hinnatase 3,5% kodumajapidamise riikliku tasandi keskmisest kuusissetulekust (linna- ja maapiirkonnad eraldi)⁸³. Projektitaotlustes esitatud teabe alusel on tariifid vahemikus 2–2,5% kodumajapidamise keskmisest netosissetulekust. Ungaris on küll vastuvõetavat hinnataset õigusaktides mainitud⁸⁴, kuid konkreetset vastuvõetavat hinda ei ole määratletud.

102

Bulgaarias ja Rumeenias määravad veetariifid vee-ettevõtjad ning reguleeriv asutus kinnitab need⁸⁵. Mõlemas riigis sätestatakse riiklikes õigusaktides, et tariifid peaksid katma teenuse pakkumise kulud, tagama teenuse mõjusa ja kindla toimimise, keskkonnakaitse ning rahvatervise, vähendama ülemäärast tarbimist ning edendama kapitaliinvesteeringuid, tagamaks ettevõtja majandusliku sõltumatuse ning teenuste järjepidevuse⁸⁶.

103

Rumeenias peavad ELi vahenditest rahastatud projekte rakendavad vee-ettevõtjad lisaks looma kogu investeerimisperioodiks reservfondi hoolduseks, asendamiseks ja arendamiseks. Seda tuleks rahastada veeteenuste eest saadud tuludest ning seega tuleks seda võtta arvesse tariifide määramisel⁸⁷. Kolmest kontrollitud projektist kahe puhul ei võetud aga reservfondi tariifide määramisel arvesse. Ühe kontrollitud projekti (Călărași) vee-ettevõtja kohaselt oleks selle fondi tariifistruktuuri kaasamise tulemusel saadud veehinnad olnud kodumajapidamistest tarbijate jaoks liiga kõrged. Selle tagajärjel võib hooldus olla standarditele mittevastav ning pikemas perspektiivis võib seadmete asendamine osutuda võimatuks, mis seab ohtu veetaristu jätkusuutlikkuse.

104

Ungaris nõutakse kulude täielikku katmist ning alates 2012. aastast peab vastutav minister riiklikul tasandil sätestama määrusega üksikasjalikud nõuded tariifide määramiseks⁸⁸. Samas õigusaktis täpsustati, et 2012. aastal võib tariife suurendada ainult kuni 4,2% võrreldes 2011. aasta tariifidega. 2013. aasta õigusaktis⁸⁹ täpsustati, et tariife tuleb alates 2013. aasta juulist vähendada 10% võrreldes 2012. aasta tariifidega. Seejärel on hinnad püsinud muutumatuna, sest tariife käsitlevat määrust ei ole veel heaks kiidetud.

105

Kolme Ungaris kontrollitud projekti puhul olid 2016. aastal kehtinud tariifid keskmiselt 15% madalamad kui taotlustes esitatud tariifid, mida kasutati projektide hindamisel. See näitab, et kulude katmist ei pruugita saavutada ja seega võib hooldus olla puudulik. Lisaks ei pruugi pikemas perspektiivis jätkuda vahendeid varustuse asendamiseks ja seeläbi veetaristu jätkusuutlikkuse tagamiseks.

106

Kontrollikoda on mitmes varasemas aruandes toonud esile sarnaseid probleeme, mis on seotud riskiga, et saadud tulu ei ole ELi rahastatud taristu toimimise ja hoolduse tagamise seisukohast piisav⁹⁰.

Järeldused ja soovitused

107

Üldiselt leidis kontrollikoda, et elanike juurdepääs joogiveele ja joogiveega varustamine on Bulgaarias, Ungaris ja Rumeenias paranenud. Suures ulatuses on see tingitud ERFist ja ÜFist viimastel aastatel rahastatud märkimisväärsetest investeeringutest. Siiski on endiselt piirkondi, kus elanikke varustatakse veega avalikust veevarustussüsteemist, mis ei vasta täies ulatuses ELi 1998. aasta joogiveedirektiivi nõuetele. Lisaks on vaja märkimisväärseid era- ja avaliku sektori investeeringuid, et tagada kvaliteetne vesi kõikide nimetatud liikmesriikide elanikele, tagades ühtlasi, et ELi rahastatud investeeringuid veevarustusse on võimalik asjakohaselt säilitada.

1998. aasta joogiveedirektiiv oli 2016. aasta lõpu seisuga suuremas osas rakendatud

108

Komisjon on teinud seiret joogivee direktiivi nõuete täitmise üle ning vajaduse korral kasutanud kõigis kolmes külastatud liikmesriigis rikkumismenetlusi. Ungarile ja Rumeeniale tehti nende ELiga liitumisel mitmeid erandeid, ning hiljem kehtestasid liikmesriigid ise täiendavad erandid. Liikmesriikidel on kohustus komisjoni otsekohe kõikidest suuri veevarustustsoone käsitlevatest eranditest teavitada, väikeste veevarustustsoonide puhul tuleb teavitada alates teisest erandist. 2016. aastaks vastasid kõigi kolme külastatud liikmesriigi õigusaktid joogiveedirektiivi nõuetele. Vaatamata kolme külastatud liikmesriigi vee kvaliteedi märgatavale paranemisele viimastel aastatel saab osa kodanikke endiselt joogivett, mis ei vasta kõikidele ELi kvaliteedistandarditele (vt punktid 31–41).

109

Iga kolme aasta tagant avaldatavad liikmesriikide aruanded olmevee kvaliteedi kohta on peamine vahend, mille abil komisjon avastab joogiveedirektiivis esitatud parameetrite väärtustele mittevastavust. Kontrollikoda leidis kehtivas seirekorras mitmeid puudusi. Esiteks esitavad liikmesriigid EEAle hilinemisega andmed, mille alusel komisjon hindab joogivee direktiivi rakendamist. Ungari sai näiteks perioodi 2011–2013 aruande valmis alles aprilliks 2016, enam kui aasta tähtajast hiljem. Teiseks ei avastanud EEA (mis teeb komisjoni nimel vastavusseiret) andmete ebajärjepidevust liikmesriikide perioodi 2011–2013 aruandluses. Kolmandaks leidis kontrollikoda, et kolmes külastatud liikmesriigis ei tehtud seiret kõikide parameetrite üle, ning võimalikke seireerandeid ei põhjendatud ega selgitatud. Olukord oli sama ka mõne kontrollitud ERFi/ÜFi projekti puhul: kontrollikoda leidis, et seiret ei ole tehtud kooskõlas joogivee direktiiviga ning kontrollitud on vähem parameetreid kui direktiivis nõutud. Joogiveedirektiivi kohaselt ei ole väikeste veevarustustsoonide kohta aruannete esitamine kohustuslik. Komisjonil puuduvad uurimisvolitused ja seega ei saa ta kontrollida, kas seiret tehakse vastavalt aruandlusele. Eeldatakse, et liikmesriigid esitavad aruanded heauskselt ja kooskõlas lojaalse koostöö põhimõttega (vt punktid 42–56).

110

Liikmesriigid peavad võtma vajalikke meetmeid, tagamaks, et tarbijatele on kättesaadav nõuetekohane ning ajakohane teave olmevee kvaliteedi kohta. Kontrollikoda leidis, et kolmes külastatud liikmesriigis oli see nõue riiklikesse õigusaktidesse õigesti üle võetud, kuid sellise teabe tarbijatele kättesaadavaks tegemise tavad erinevad märkimisväärselt ning kodanikele ei edastata regulaarselt ajakohastatud teavet joogivee kvaliteedi kohta. Komisjoni sellekohased suunised praegu puuduvad (vt punktid 57–59).

111

Joogiveedirektiivi läbivaatamine on osa komisjoni 2017. aasta tööprogrammist, ning selle eesmärgiks on käsitleda mitmeid puudusi, mille komisjon on avastanud liikmesriikide aruannete ja teaduslike nõuannete kaudu (vt punktid 60–67).

1. soovitus

Komisjon peaks tegema olemasoleva aruandluse alusel liikmesriigi seirelünkade järelkontrolli ning jõustama joogiveedirektiivi sellekohased nõuded.

Soovituse täitmise tähtaeg: 2018. aasta lõpp (praeguse aruandlusperioodi lõpp).

2. soovitus

Komisjon peaks joogiveedirektiivi käimasoleva läbivaatamise kontekstis käsitlema proportsionaalselt järgmiseid teemasid:

1. väikeseid veevarustustsoone käsitlevate erandite kohta käiva teabe parem edastamine liikmesriikidelt komisjonile;
2. aruandluskohustuse laiendamine väikestele veevarustustsoonidele;
3. regulaarne aruandlus, mis tagab, et liikmesriikidelt saadakse ajakohastatud teavet joogiveedirektiivi nõuete täitmise kohta. Komisjon peaks kaaluma lahendusi nagu alternatiivsed IT-vahendid (näiteks andmete kogumine liikmesriikide haldusasutustelt), mis lihtsustaksid aruandlust, muutes selle kiiremaks ja tagades ajakohastatud teabe kättesaadavuse;
4. nõuete parandamine seoses tarbijatele olmevee kvaliteeti käsitleva nõuetekohase ning ajakohase teabe kättesaadavaks tegemisega.

Soovituse täitmise tähtaeg: 2017. aasta lõpp.

Kõik kontrollitud ERFi/ÜFi projektid parandasid joogivee kvaliteeti asjaomastes piirkondades, kuid veekadu on endiselt probleem

112

Üldiselt saavutasid kontrollitud ERFi/ÜFi projektid oma peamised eesmärgid (vee kvaliteedi parandamine, joogiveele juurdepääsu parandamine või veekao vähendamine), mis olid esitatud vastavates toetuslepingutes või projektitaotlustes. Kõiki kontrollitud ERFi/ÜFi projekte peale ühe rakendati viisil, mis sobis kõige paremini tuvastatud vajaduste täitmiseks. Lisaks saavutasid kontrollitud lõpetatud ERFi/ÜFi projektid suurema osa oma eesmärkidest, kuid aeg-ajalt esines viivitusi (eelkõige Ungaris ja Rumeenias). Kolmest Ungaris kontrollitud projektist kahe puhul täheldati eelarves kavandatust suuremaid kulusid (vt punktid 73–81).

113

Aastal 2012 oli keskmine veekadu Ungaris umbes 24%, Rumeenias umbes 40% ja Bulgaarias üle 60%. ELi keskmine on umbes 34%. Kõigis kolmes liikmesriigis on veekadu ajavahemikul alates 2005 (Rumeenia puhul alates 2007) kuni 2013 suurenenud. Teatatud suurem veekadu on (eelkõige Rumeenias) seotud paremate mõõteseadmetega, mistõttu on lekete mõõtmine täpsem. Bulgaaria puhul on veemajanduse parandamise vajadust rõhutatud nõukogu riigipõhistes dokumentides alates 2012. aastast. Kontrollitud üheksast ERFi/ÜFi projektist aitasid kõik peale ühe veekadu vähendada. Uuema teabe kohaselt on aga selle projekti veekadu pärast projekti lõpetamist vähenenud. Veekadu on endiselt suur, eriti Bulgaarias ja Rumeenias, ning see mõjutab veevarustussüsteemi üldist tõhusust ja suurendab kulusid nii tarbijatele kui ühiskonnale tervikuna. Programmitöö perioodil 2007–2013 kasutas ainult Ungari kavandatud veekao vähendamist valikukriteeriumina ELi rahastatud projektide jaoks (vt punktid 82–88).

3. soovitus

Liikmesriigid peaksid nõudma, et veekao teatud piirini vähendamise kava oleks valikukriteerium kõikide veevarustussüsteemide projektide puhul, mis võimaldavad täita riiklikud eesmärgid.

Soovituse täitmise tähtaeg: 2017. aasta lõpp.

4. soovitus

Komisjon peaks toetama liikmesriike veekao vähendamisele suunatud meetmete edendamisel. Seda on võimalik saavutada näiteks veekao vähendamise eesmärgi lisamise kaudu ELi joogiveetaristule eraldatud rahastamise alla või suurendades veekao alaste andmete läbipaistvust.

Soovituse täitmise tähtaeg: järgmine programmitöö periood.

ELi kaasrahastamisele lisaks on vaja märkimisväärseid täiendavaid vahendeid, et võimaldada juurdepääs joogiveele ja tagada ELi rahastatud investeeringute asjakohane säilitamine

114

Olemas peavad olema piisavad avaliku ja erasektori vahendid, et pikas perspektiivis tagada investeeringute piisav tase ning hooldada ELi rahastamise toel rajatud taristuid. Rahaline toetus ELi eelarvest ei tohiks asendada liikmesriigi avaliku sektori vahendeid. ERFi/ÜFi eraldised joogiveega seotud projektidele kolmes külastatud liikmesriigis on nii programmitöö perioodil 2007–2013 kui 2014–2020 umbes 3,7 miljardit eurot. See tähendab, et kokku peavad külastatud liikmesriigid investeerima enam kui 6 miljardit eurot, et 2020. aasta lõpuks katta prognoositud vajadused. See näitab, et mitte kõiki vajalikke veetaristuinvesteeringuid ei ole võimalik teha, eriti Bulgaarias ja Rumeenias (vt punktid 90–95).

115

Veevarustusteenuste rahaline jätkusuutlikkus on tagatud, kui teenuste osutamisest saadav tulu on piisav, et katta tegevus- ja hoolduskulud ning tagasi teenida kapitalikulud, mis võimaldab teha uusi investeeringuid. See on kulude katmise põhimõte. Samal ajal peavad veevarustusteenused klientidele taskukohased olema. Programmitöö perioodil 2014–2020 on kulude katmise põhimõtte järgimine eeltingimuse täitmise nõude abil kohustuslikuks tehtud. See tähendab, et programmitöö perioodi 2014–2020 rakenduskavade heakskiitmine sõltub sellest, kas „veekasutuse eri valdkonnad annavad piisava panuse veevarustusteenuste kulude katmisse”. See, milline on piisav panus, on aga liikmesriikide otsustada. Üheski kolmest liikmesriigist ei ole kasutajate makstavad tasud piisavad veevarustussüsteemi tegevus- ja hoolduskulude katmiseks (vt punktid 96–106).

5. soovitus

Liikmesriigid peaksid:

1. tagama, et veetariifid edendavad veetaristu jätkusuutlikkust, sh selle hooldust ja uuendamist;
2. vajaduse korral kaaluma nende majapidamiste rahalist või muul viisil toetamist, kelle jaoks on veeteenuste hind vastuvõetavast hinnatasemest kõrgem, tagades ühtlasi ka kulude täieliku katmise veetariifide süsteemis.

Soovituse täitmise tähtaeg: viivitamata.

II auditikoda, mida juhib kontrollikoja liige Iliana IVANOVA, võttis käesoleva aruande vastu 5. juuli 2017. aasta koosolekul Luxembourgis.

Lühendid ja mõisted

Eeltingimused: Partnerluslepingutes määratletud kriteeriumidel põhinevad tingimused, mida käsitletakse kui mainitud lepingutega hõlmatud liidu toetuse mõjusa ja tõhusa kasutamise eeltingimusi. Programmitöö perioodi 2014–2020 Euroopa Regionaalarengu Fondi, Ühtekuuluvusfondi ja Euroopa Sotsiaalfondi rakenduskavade ettevalmistamisel peavad liikmesriigid hindama nende tingimuste täitmist. Kui tingimused on täitmata, tuleb koostada tegevuskavad, et tagada nende täitmine 31. detsembriks 2016.

EL13: EL13 tähistab ELiga 2004. aastal või hiljem liitunud liikmesriike. Need on: Bulgaaria, Tšehhi Vabariik, Eesti, Horvaatia, Küpros, Läti, Leedu, Ungari, Malta, Poola, Rumeenia, Slovakkia ja Sloveenia.

ELTL: Euroopa Liidu toimimise leping

Euroopa Keskkonnaamet (EEA): Euroopa Keskkonnaamet on Euroopa Liidu asutus.
Amet annab sõltumatut keskkonnaalast teavet neile, kes on seotud keskkonnapoliitika arendamise, vastuvõtmise, rakendamise ja hindamisega, ning ka laiemale üldsusele. EEA kogub andmeid ja koostab hinnanguid väga mitmesuguste keskkonnaga seotud teemade kohta.

Euroopa keskkonnateabe- ja -vaatlusvõrk (Eionet): Eionet on EEA, selle liikmete ja koostööd tegevate riikide partnerlusvõrgustik. See hõlmab EEAd, kuut Euroopa teemakeskust ja võrgustikku, mis koosneb 39 riigi ligi 1000 eksperdist, kes töötavad 400 riiklikus asutuses, mis tegelevad keskkonnaalase teabega. Eioneti kaudu koordineerib EEA riikide keskkonnaandmete edastamist.

Euroopa Regionaalarengu Fond (ERF): Fondi eesmärk on edendada Euroopa Liidu sisest majanduslikku ja sotsiaalset ühtekuuluvust, vähendades eri piirkondade arengutaseme vahelisi erinevusi peamiselt ettevõtetele antava finantstoetuse kaudu, millega toetatakse taristu loomist ja tootlikke töökohti loovaid investeeringuid.

Indikaatorparameetrid: Indikaatorparameetrid hõlmavad mikrobioloogilisi, keemilisi ja radioloogilisi parameetreid, mis annavad teavet joogivee puhastusprotsesside ja organoleptilise kvaliteedi kohta.

Joogivee ohutuse kava: Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) võttis joogivee ohutuse mõiste kasutusele aastal 2004. See hõlmab terviklikku riskihindamisel ja riskijuhtimisel põhinevat lähenemisviisi, mis katab kõik veevarustuse etapid alates veevõtust kuni tarbijani.
Vee-ettevõtjad ja riiklikud terviseasutused peaksid soovitavalt koostama iga veevarustustsooni jaoks oma joogivee ohutuse kava.

Joogiveedirektiiv: Nõukogu direktiiv 98/83/EÜ, 3. november 1998, olmevee kvaliteedi kohta (EÜT L 330, 5.12.1998, lk 32).

Kodanikualgatus: Euroopa kodanikualgatus on kodanike üleskutse Euroopa Komisjonile esitada õigusakti ettepanek ELi pädevusse kuuluvas küsimuses. Kodanikualgatust peavad toetama vähemalt üks miljon ELi kodanikku vähemalt seitsmest liikmesriigist 28st. Kõigis seitsmes liikmesriigis peab algatuse allkirjastama teatud minimaalne arv kodanikke. Kodanikualgatust käsitlevad eeskirjad ja menetlused on esitatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 2011. aasta määruses (EL) nr 211/2011 kodanikualgatuse kohta (ELT L 65, 11.3.2011, lk 1).

Kontrolljärelevalve: Kontrolljärelevalve eesmärk on teha kindaks, kas olmevesi vastab joogiveedirektiivis sätestatud asjaomaste parameetrite väärtustele. Kontrolljärelevalve kaudu saadakse korrapäraselt teavet olmevee organoleptilise (st aine värv, lõhn ja tekstuur) ja mikrobioloogilise kvaliteedi kohta ning andmeid joogivee puhastamise (eelkõige desinfitseerimise) tõhususe kohta. Kontrolljärelevalvet tuleb teha vaid mõne joogiveedirektiivis loetletud parameetri üle.

Korraldusasutus: Korraldusasutus on liikmesriigi määratud riiklik, piirkondlik või kohalik haldusasutus või avalik-õiguslik või eraõiguslik juriidiline isik, kelle ülesanne on rakenduskava juhtimine. Korraldusasutuse kohustuste hulka kuulub rahastatavate projektide valimine, järelevalve projektide elluviimise üle ning komisjonile esitatav finants- ja tulemuste alane aruandlus. Korraldusasutus on ka asutus, kes kehtestab toetusesaajate suhtes finantskorrektsioone komisjoni, Euroopa Kontrollikoja või liikmesriigi asjaomase asutuse auditite põhjal.

Programmitöö periood: Mitmeaastane raamistik Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi ja Ühtekuuluvusfondi kulude kavandamiseks ja rakendamiseks.

Rakenduskava: Rakenduskavas määratakse kindlaks liikmesriigi prioriteedid ja konkreetsed eesmärgid ning vahendite (ELi ja riigi avaliku ja erasektori kaasrahastamise) kasutamine projektide rahastamiseks asjaomase perioodi kestel, mille pikkus on praegu seitse aastat. Rakenduskava projektid peavad aitama saavutada teatud hulga eesmärke. Rakenduskava rahalised vahendid võivad olla pärit Euroopa Regionaalarengu Fondist, Ühtekuuluvusfondist ja/või Euroopa Sotsiaalfondist. Rakenduskava koostab liikmesriik ja komisjon peab selle heaks kiitma, enne kui ELi eelarvest saab makseid teha. Rakenduskava saab programmitöö perioodi jooksul muuta üksnes mõlema poole nõusolekul.

Riigipõhised soovitused: Riigipõhised soovitused on struktuursete probleemidega seotud soovitused, mida on sobiv käsitleda mitmeaastaste investeeringutega, mida tehakse otse Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidest vastavalt fondispetsiifilistes määrustes kehtestatud korrale. Riigipõhised soovitused võtab vastu komisjon vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 121 lõikele 2 ja artikli 148 lõikele 4.

Strateegia „Euroopa 2020“: Strateegia „Euroopa 2020“ on ELi kümneaastane tööhõive ja majanduskasvu strateegia. Strateegia käivitati aastal 2010, et luua tingimused arukaks, jätkusuutlikuks ja kaasavaks majanduskasvuks. Strateegial on viis peamist eesmärki, mis on seotud tööhõive, teadus- ja arendustegevuse, kliimamuutuste/energia, hariduse, sotsiaalse kaasatuse ja vaesuse vähendamisega.
Euroopa Ülemkogu 17. juuni 2010. aasta järeldused, mis täiendavad dokumenti KOM(2010) 2020 lõplik, 3. märts 2010, „EUROOPA 2020. AASTAL: aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia”.

Suured veevarustustsoonid: Suured veevarustustsoonid varustavad keskmiselt üle 1000 m³ veega ööpäevas või teenindavad rohkem kui 5000 inimest.

Suurprojekt: Suurprojekt on majanduslikult kokkukuuluvatest järjestikustest töödest koosnev ja täpset tehnilist funktsiooni täitev ning selgeid eesmärke omav projekt, mille kogukulu (mida võetakse arvesse fondide kaasrahastamise määramisel) ületab 50 miljonit eurot. Üldiselt on tegemist ulatuslike taristuprojektidega transpordi, keskkonna ja muudes sektorites, nagu kultuur, haridus, energeetika või IKT. Projektitasandil vajatakse komisjoni heakskiitu.
Programmitöö perioodil 2014–2020 suurendati kulu ülemmäära 75 miljoni euroni tegevuste puhul, mis edendavad artikli 9 lõike 1 punktis 7 esitatud temaatilist eesmärki (säästva transpordi edendamine ja tähtsate võrgutaristute kitsaskohtade kõrvaldamine).

Tulu mitteandev vesi: Tulu mitteandev vesi tähendab peamiselt süsteemist enne lõpptarbijani jõudmist lekkivat vett (tehniline või füüsiline kadu) ning vett, mis tarbitakse ilma korrektse arvelduseta, näiteks ebaseaduslike ühenduste kaudu või asjakohaste veearvestiteta (äriline või ilmne kahju). Esimesel juhul suurenevad tootmiskulud tarbetult (sest vett toodetakse rohkem kui vaja), teisel juhul aga jääb tulu saamata. Tulu mitteandva vee kogust hinnatakse tavaliselt vee sisse- ja väljavoolu vahe kaudu.
Lihtsustamise eesmärgil kasutatakse käesolevas aruandes „tulu mitteandva vee” asemel mõistet „veekadu”.

Veevarustustsoon: Veevarustustsoon on geograafiliselt määratletud piirkond, kus olmevesi võetakse ühest või mitmest allikast ning mille piires võib vee kvaliteedi lugeda enam-vähem ühetaoliseks.

Väikesed veevarustustsoonid: Väikesed veevarustustsoonid varustavad keskmiselt alla 1000 m³ veega ööpäevas või teenindavad vähem kui 5000 inimest.

Õigusloome kvaliteedi ja tulemuslikkuse programm (REFIT): Programmi raames vaatab komisjon pidevalt ja süstemaatiliselt läbi kõik ELi õigusaktid, et tuvastada ülemäärane halduskoormus, ebajärjepidevus ja ebatõhusad meetmed ning kindlaks määrata parandusmeetmed.

Ühisabi projektide toetamiseks Euroopa piirkondades (JASPERS): JASPERS on tehnilise abi partnerlus kolme partneri (Euroopa Komisjoni, Euroopa Investeerimispanga ning Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupanga) vahel. JASPERS annab toetust saavatele riikidele sõltumatut nõu kahe ELi struktuuri- ja investeerimisfondi (Euroopa Regionaalarengu Fond ja Ühtekuuluvusfond) kaasrahastatud kvaliteetsete suurprojektide ettevalmistamiseks.

Ühtekuuluvusfond (ÜF): Ühtekuuluvusfondi raames rahastatakse Euroopa Liidu sisese majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse suurendamise eesmärgil keskkonna- ja transpordiprojekte liikmesriikides, mille kogurahvatulu ühe elaniku kohta on väiksem kui 90% ELi keskmisest.

Üldjärelevalve: Üldjärelevalve eesmärk on saada teavet, et teha kindlaks, kas kõik joogiveedirektiivi parameetrite väärtused on täidetud või mitte.
Joogiveedirektiivi I lisa alusel kehtestatud parameetrite üle tehakse üldjärelevalvet.

Auditirühm

Kontrollikoja eriaruannetes esitatakse konkreetseid eelarvevaldkondi või juhtimisega seotud teemasid hõlmavate ELi poliitika ja programmide auditite tulemused. Auditite valiku ja ülesehituse juures on kontrollikoja eesmärgiks maksimeerida nende mõju, võttes arvesse tulemuslikkuse ja vastavuse riske, konkreetse valdkonna tulude ja kulude suurust, tulevasi arengusuundi ning poliitilist ja avalikku huvi.

Kõnealuse tulemusauditi viis läbi ühtekuuluvusse, majanduskasvu ja kaasamisse tehtud investeeringute kuluvaldkondade eest vastutav II auditikoda, mille eesistuja on kontrollikoja liige Iliana Ivanova. Auditit juhtis kontrollikoja liige George Pufan, keda toetasid kabinetiülem Patrick Weldon ja kabineti atašee Mircea Radulescu, valdkonnajuhid Alain Vansilliette ja Myriam Cazzaniga, auditijuht Paolo Pesce ning audiitorid Zuzana Gullova, Zhivka Kalaydzhieva, Attila Horvay-Kovács ja Ana Popescu.

Kontakt

EUROOPA KONTROLLIKODA
12, rue Alcide De Gasperi
1615 Luxembourg
LUKSEMBURG

Tel. +352 4398-1
Päringud: eca.europa.eu/et/Pages/ContactForm.aspx
Veebisait: eca.europa.eu
Twitter: @EUAuditors

Lisateavet Euroopa Liidu kohta saab internetist Euroopa serverist (http://europa.eu).

Luxembourg: Euroopa Liidu Väljaannete Talitus, 2017

PDF	ISBN 978-92-872-7900-2	ISSN 1977-5652	doi:10.2865/078066	QJ-AB-17-012-ET-N
HTML	ISBN 978-92-872-7934-7	ISSN 1977-5652	doi:10.2865/703202	QJ-AB-17-012-ET-Q

© Euroopa Liit, 2017

Euroopa Liidu autoriõiguste alla mittekuuluvate fotode või muu materjali kasutamiseks või reprodutseerimiseks tuleb taotleda luba otse autoriõiguste valdajalt.

KUST SAAB ELi VÄLJAANDEID?

Tasuta väljaanded:

• üksikeksemplarid:
  • EU Bookshopi kaudu (http://bookshop.europa.eu);
• rohkem eksemplare ning plakatid ja kaardid:
  • Euroopa Liidu esindustest (http://ec.europa.eu/represent_et.htm),
  • delegatsioonidest väljaspool ELi (http://eeas.europa.eu/delegations/index_et.htm),
  • kasutades Europe Direct’i teenistust (http://europa.eu/europedirect/index_et.htm)
  • või helistades infotelefonile 00 800 6 7 8 9 10 11 (kõikjalt EList helistades tasuta) (*).

(*) Antav teave on tasuta nagu ka enamik kõnesid (v.a mõne operaatori, hotelli ja telefonikabiini puhul).

Tasulised väljaanded:

• EU Bookshopi kaudu (http://bookshop.europa.eu).